Menüü

Füsioloogiliste ohutegurite hindamine edasijõudnutele: teadusest praktikasse

Eesti töötervise valdkonnas on kriis. Töömaailm muutub pöörase kiirusega, vanaviisi enam ei saa, aga uutmoodi veel ei oska. Palju on liikvel vananenud müüte, hirmutamist, logisevaid argumente, pealiskaudsust ja puhtakujulist umbluud. See kriis puudutab otseselt ka töötajate tervist.

Mis põhjustab suurema osa töölt puudumisi? Üks peamisi põhjuseid on tööga seotud lihas-luukonna vaevused, näiteks selja-, kaela- või randmevalu. Töö võib neid probleeme kas põhjustada või süvendada, seega tuleks füüsilist töökoormust ja selle tervisemõju (ehk füsioloogilisi ohutegureid) kuidagi hinnata. Eestis on nende hindamine veel lapsekingades, enamasti kirjeldatakse ohutegurit ebamäärase sõnaga “sundasend” või “füüsilise töö raskus”, mis ütleb meile ei vähem ega rohkem kui mitte midagi. Kuidas siis peaks töötajate kehalist töökoormust objektiivselt hindama? Mida saame ergonoomika- ja töötervishoiualasest teaduskirjandusest praktikasse rakendada? Kas teadsid, et füsioloogiliste ohutegurite hindamiseks ainuüksi vaatluse teel on üle 30 instrumendi?

45 minuti jooksul räägime esiteks, miks see kõik sind üldse huvitama peaks, kuidas süsteemne ja tõenduspõhine lähenemine sinu tööd lihtsamaks ja huvitavamaks teeb. Ühtlasi arutame, millist hindamisinstrumenti ja millistest põhimõtetest lähtudes valida. Käärime ka käised üles ning vaatame paarile hindamisinstrumendile lähemalt otsa.